top of page
~Ürgvana teadjanaine elab vahemaailmas, mõistusemaailma ja müüdimaailma piiril~ 

Meeldetuletused iseendale

Esimest korda hakkasin ma endale meeldetuletusi üles kirjutama ja nähtavatesse kohtadesse panema siis, kui mu abielu 16 aastat tagasi karile jooksis. Selleks, et ennast toetada selles tormis, kuhu sattunud olin. Et ma suudaksin pea püsti hoida, uskuda ja loota, et elu läheb edasi. Et on võimalik ka siit edasi elada.

Nii sündis kunagi mu esimene koduleht – et ma pääseksin igalt poolt juurde toetavatele mõtetele. Meeldetuletustele.

"Teejuhatustele sisemistes hingetihnikute rägastikes", nagu ütleks Clarissa Pinkkola Estes "Naised, kes jooksevad huntidega" raamatu autor.

Meeldetuletused on justkui majakaks, mille järgi suunda võtta, kui eksinud oled.

Rännukepiks, millele toetuda ja end ohvriks olemise mülkast välja venitada.

Note-to-self.png

Ka täna vajan ma aegajalt meeldetuletusi.  Pilvisematel päevadel.

Toona oli vaja tormi, et tuua tähelepanu iseendale. Täna näen ma kogu aeg, mis mu sees toimub. Mu eneseteadlikkus on enamik aega kohal. 

Ja olles kohal, on ilmne, et meie teadvuse sisemine voog on pidevalt muutuv. Seda mõjutavad kõikvõimalikud välised asjad ja sisemised reageeringud. Lisaks veel pidev meenutuste, võimalike tulevikuperspektiivide, emotsioonide ja kõikvõimalike aistingute ja ebamugavuste voog, millega aju pidevalt tegeleb.

 

Inimesed, kelle eneseteadlikkus pole kogu aeg kohal, tajuvad seda sisemist liiklust (mõtte ja emotsioonide pidevat voogu) enamasti esimest korda siis, kui püüavad mediteerida... Ja vahel koguni ehmuvad sellest :) Aga see on tegelikult normaalne teadlikkuse voog. Elu muutuv, liikuv voog. Ja sellega ühenduses olemine ongi kõige ehedam Eluga ühenduses olemine. Ja samas suutlikkus hoida oma teadlikkust sellel, mis parajasti käsil on. Mitte lasta sel kärestikul end kaasa vedada. 

Uperpallitamisi aga tekib meil kõigil. Ikka ja jälle :)

Vaid nädal aega tagasi tundsin end täies maksimaalses eluvoos, eluenergia voolas vabalt ja ühendus oli iseenda, taeva ja maaga selge ja kirgas. Tundsin, et mu jalad on maas, süda lahti ja pea selge. Kõik oli nähtav ja lihtne, nagu puhas sinine taevas ja selles sirav päike. Kristallselge. Nautisin seda! Ja samas teadsin, et KÕIK MUUTUB. Ka see seisund muutub. Miski ei püsi.

Elu on muutuv ja voogav vool. Seda enam hindan ja väärtustan seda seisundit, mil (ka sisemine) taevas on sinine, päike paistab ja õhus liigub mõnus soe tuul.

Pärituul  iseenda olemiste, tegemiste ja loomingu tiibade all. 

Sisemisse selgesse sinisesse taevasse tekivad mõistagi aegajalt pilved. 

Mis need pilved on ? Meie mõtted, kahtlused, hirmud...

Segadus, mis tekib iseenda sisemise mina ja iseenda vahele - 

iseenda ja oma sisemise päikesse  vahel. 

Kui pilvedel lasta tulla ja minna, siis ei ole sellest ju õigupoolest midagi.

See on loomulik taevas. 

Keerulisem on olukord siis, kui pilved kogunevad ja ei lähe enam ära.

Ja püsivad.

Nii nagu me seda looduseski kogeme, hakkab niimoodi päev-päevalt

järjest raskem olla. Nii nagu väljas, nii ka sees. 

Ja me unustame ära, et pealpool pilvi on päike kogu aeg olemas. 

See tekib sellest, kui me püüame millestki kinni hoida... või midagi iga hinna eest vältida (mis on ka tegelt ju kinnihoidmine :) ).  

See takistab eluvoogu, loomulikku liikumist.  Eluvoogu nii meie sees ja meie ümber. Enda sees hakkab paha ja ebamugav.

(Ahh, mu süda murdub, kui mõtlen inimestele, kes enamik aega niimoodi elavad... abiks unerohud, valuvaigistid, alkohol ja/või antidepressandid! Elu on kiire ja rattas. Ennast ei kuule ega taju ammu enam.... See ei peaks nii olema. Aga jah, tööd iseendaga ei viitsi just mitte kõik inimesed teha...)

Ja kui sees on paha ja ebamugav, hakkavad ka välises maailmas asjad takerduma, tekivad pinged ja segadused.

"Nagu sees, nii ka väljas".

Täpselt nii minuga paar päeva tagasi juhtus. Mitu asja tekkis kokku, pinge ja hirm hakkasid kogunema sisse ning väline maailm vastas  samaga. Koostööpakkumised kukkusid ära, huvilised kadusid.

Kogesin kuidas  emotsioonid ja mõtted intensiivistusid, tundsin hirmu, ärevust ja pinget. Tundus, et kõike on vaja kohe ruttu-ruttu tegema hakata, et (õiget!) tulemust saada. Samas tundus see vajalik tulemus esimese hooga ebareaalne ja kättesaamatu. Ja kust üldse alustada, mis kõige kiiremini aitaks ja mis oleksid kõige õigemad tegevused? Tundsin, kuidas ärevus tõusis nii, et võiks öelda - tihedad hallid pilved katsid kiiresti sisemise taeva.

Õnneks oli mul oidu endale meelde tuletada:

"Kui oled seisundis, kus on halb olla, on kõige olulisem muuta oma seisundit." Hinga, armas. Anna mõtetele positiivset toetust.

"Kui muudad sisemaailma, hakkab ka ümbritsev maailm muutuma."

Aga kuidas?

Uksi on mitmeid, aga kõige lihtsam on alustada hingamisest.

Juba teadlik tavalisest sügavam hingamine on esimese hooga abiks, sest toob natuke lõdvestust stressireaktsioonis käivitunud sümpaatilisele närvisüsteemile, mis hüüab: "Põgene! Võitle! Tee midagi!"

Aktiivsele mõttemeelele on ikka abiks meeldetuletused- mõtted, mis tuletavad meile meelde, mis on tõde ja mis mitte.

Sest kuigi me seda ise taju, istume sellel hetkel enamasti sisemises illusioonis  ja välja ei näe. Ei ole koheselt ründavat metssiga, me pole kõigi ees alandatud ega konuta võlavanglas, kodu müüdud ja lapsed maailma peal kerjamas (või mis iganes mõtteid see hirm sulle sisse süstib, ise mõnuga irvitades...).

Ebamugavad emotsioonid on aktiivsed, keerutades üles hirmu, ärevust, rahutust ja toites seda meeleseisundit. Koondades veelgi rohkem pilvi su taevasse...

 

Meeldetuletused, nagu näiteks see, mida Joseph Campbell on öelnud, aitavad vastu pidada, edasi minna  ja mitte lootust kaotada.

Pime hingeöö tuleb hetk enne ilmutust. Kui kõik on kaotatud ja sind näib ümbritsevad üksnes pimedus, saabub uus elu ja kõik, millest oli vajaka”.

 

Olen seda korduvalt kogenud. Aga ikkagi, kui istud sisemises kitsikuses, pimeduses, rahutuses ja ärevuses, ei pruugi see meelde tulla. Tundub, et see keeruline aeg kestab ja kestab ja otsa ei saa. 

Kuningas Salomoni kuulsad sõnad on mind alati toetanud:

KÕIK MUUTUB. 

See ka. 

 

See on alati esimene asi, mida endale ma endale meelde tuletan!

Alati, ka siis, kui on jube hea olla :)

Ja kuigi  - kui on väga keeruline olla, ei suuda ka mina vahel sellesse uskuda. Mis näitab, et konutan veel  "lõksus".

Kui esimene lootuskiir  tekib, on see see sõna otseses mõttes nagu esimene sisemise päikese kiir. Sellest hetkest hakkab kõik muutuma. 

On juba väga suur asi, kui suuta meenutada endale, et selle pilvekihi taga on kusagil päike. Ta eksisteerib, kuigi ma teda praegu ei näe ega tunne.

Ja suuta natukenegi kahelda selles mulas, mida su pea endale ajab... 

Väga oluline abijõud on siinkohal ka teine inimene. Me ei ole siin maailmas üksi. 

Tänapäeva moetarkus õpetab, et kõigega tuleb üksi hakkama saada. See on aga ainult üks mündi külg! Kui seda uskuma jääd, istud taas (üksiolemise ja eraldatuse) lõksus!

Keegi teine ei saa muidugi ajada ära pilvi meie sisemise päikese eest. Aga kui sa tead, et keegi toetab sind selles, kus sa oled; usub sinusse ja palub su pärast (või vähemalt hoiab pöialt), et kõik kiiresti korda saaks - siis see tunne ja teadmine  annab niipalju hingejõudu juurde!

 

Kas su ümber on inimesi, kes on valmis sind avatuna kuulama, võttes sind vastu sellisena, nagu oled ja tuletama sulle meelde (neid peale surumata) elutõdesid, mida sa ehk isegi tead, aga oled nendega ühenduse ärevuse, pinge või stressiseisundis olles justkui kaotanud?

Sellised inimesed on siin elus suured väärtused!

Mina olen “to-the-moon-and-back” tänulik lähimale naisele, kes mu elus on – mu enda tütrele. Koos temaga oleme seda maailma avastanud, tuvastanud ja tuletame teineteisele ikka ja jälle tõde meelde, kui tee jalge alt kaotame. Toetame ja armastame.

 

Maailm on täis fantastilisi õpetajaid, raamatuid, kursuseid ja inimesi, kellelt õppida. Õpi looma suhteid, mis on vastastikku rikastavad. Kus sa saad olla sina ja kus sa lubad olla ka teisel tema ise. 

Täna toetas mind kõige rohkem meeldetuletus:

"Tuleb õppida hingama ja looma sidet universumiga"

 

Hingan ja vaatan, kuidas päike sillerdab veelombis. Suunan kogu oma tähelepanu sellesse ja lasen kõigest muust lahti.

Ahh! KOHE hakkas kergem, tundsin, kuidas miski mu sees lõdvenes. Rahutus ja äng alanesid. Pilved hakkasid liikuma. Usk tuli tagasi, esimsesed sisemise päikese kiired tungisid läbi halli massi.

Ja vaid ehk minuti pärast tuli kõne.. ja siis teine. Tuli üks koostööpakkumine. Siis pani klient nõustamiseks aja kirja. Mõne aja pärast küsiti koolituspakkumist...

Usk, et kõik on võimalik, tuli tagasi. Keha rahunes. Eluvool läks jälle liikvele.

Usk tuli tagasi. Iseendasse ja sellesse, et sellel kõigel on siin suurem mõte, mida me tegemas ja kogemas oleme.

Vahel on elukogemus suurim õpetaja, tuleb lihtsalt olla avatud, et õppetunde vastu võtta, ükskõik mis kujul nad saabuvad 

"Universum hoiab. Elu hoiab. Usalda." 

Ja tee lihtsalt ka oma osa. Oma osa eest tuleb ikka endal vastust võtta.

Elu on nagu kahe poolega münt - ei tasu kunagi ainult ühte külge vaadata, näed vaid poolikut tõde :)

 

Ja nagu näha, hakkas kirjutamise vool uuesti liikuma :)

Sun.png
bottom of page