TEADLIK ARENG

Järgnevalt on toodud veendumused, mis iseloomustavad enesekehtestavalt – ennast ja teisi väärtustavalt käituvat inimest.

Loe ja mõtiskle, kas need veendumused on sinu elu loomulik osa või kasutad sa alistuvat (pead teiste vajadusi enda omadest tähtsamateks) või agressiivset käitumisstiili (pead enda vajadusi teiste omadest tähtsamaks).

 

1.  Mul on õigus ise otsustada enda käitumise, mõtete ja emotsioonide  üle ja nende eest vastutada.

Teiste hinnangud võivad minu otsuseid mõjutada, kuid lõplik otsus on ikkagi minu.

 

2. Ma ei pea oma käitumise õigustamiseks tooma põhjendusi ja vabandusi.

Selleks, et hinnata, kas mu käitumine on kohane, ei pea ma toetuma teiste arvamusele. Teised võivad väljendada pahameelt, kuid mul on õigus seda eirata. Samas võima ma teiste arvamustega arvestada ja oma käitumist muuta, kuid see on ikkagi minu otsustada. Lõplik kohtunik endale olen ma ise, mitte teised.

 

3. Mul on õigus otsustada, millal ma võtan vastutuse, et leida lahendusi teiste probleemidele.

Kindlasti võtan ma vastutuse iseenda psühholoogilise tasakaalu ja hea enesetunde saavutamise eest. Ma hoolin kõigist inimestest enda ümber, kuid ma ei saa võtta vastutust või tagada teistes inimestes sisemise tasakaalu ja rahulolu. Vastutuse peavad inimesed enda probleemide lahendamise eest võtma ise, mina saan vaid aidata. Kui ma sellega ei arvesta, siis võivad teised inimesed hakata minuga manipuleerima ning asetama oma probleemid minu õlgadele.

 

4. Mul on õigus muuta oma arvamusi.

Minu huvid ja vajadused võivad aja jooksul muutuda. Miski ei pea olema minu elus jääv või ühetaoline. See, et mu arvamused ja seisukohad ajas muutuvad, on igati normaalne. See näitab, et ka mina arenen ja muutun.

 

5. Mul on õigus öelda: „Ma ei tea.“

Ma ei pea tundma piinlikkust selle üle, et ma ei tea lahendusi kõikidele probleemidele või vastuseid kõikidele küsimustele. Ma ei pea teadma kõiki fakte ja olema kursis kõigega, mis ümberringi on toimunud või toimub – ma ei ole „elav entsüklopeedia“.

 

6. Mul on õigus teha vigu ja nende eest ka vastutada.

Eksimine on inimlik ja sellest ei ole pääsu. Ma tunnistan endale, et ka mina võin eksida. Kui ma ei lubaks endal eksida, siis võin muutuda teiste poolt manipuleeritavaks. Siis muutub tähtsamaks see, mida teised minust arvavad ning hirm eksida takistab ennast arendada. Eksimuste endale lubamine võimaldab neid edaspidi vältida nii, et need ei tule mind enam „kummitama“.

 

7. Mul on õigus olla teistest erinev.

See, et teised kiidavad heaks kõik minu otsused, arvamused ja tegevused, on ebareaalne. Isegi vaatamata sellele, et nad on mulle väga lähedased inimesed. Sõprus ei tähenda sõprade poolt 100%-list heakskiitu kõige suhtes, mida ma teen. Ma vastutan ise enda tegevuste eest ning paratamatult tuleb aegajalt arvestada teiste poolt mittemõistmise ja isegi solvumisega.

 

8. Mul on õigus olla ebaloogiline otsuste vastuvõtmisel.

Kuigi ma kasutan sageli otsuste vastuvõtmisel loogikat, ei saa siiski loogika abil sageli ennustada, mis hakkab juhtuma erinevates olukordades, eriti kui on tegemist inimestevaheliste suhetega. Loogikast ei ole abi, kui tegemist on inimeste soovide, motivatsiooni või tunnetega. Mul on õigus vastu võtta otsuseid, mis tuginevad minu sisetunnetel ja intuitsioonil.

 

9. Mul on õigus öelda: „Ma ei saa aru.“

Seda öeldes ei väljenda ma mitte seda, et ma olen rumal, vaid et ma tahan asjadest aru saada.

 

10. Mul on õigus öelda: „Ma ei soovi, ma ei taha, mind ei huvita.“

Mul on õigus arvestada enda soovide ja vajadustega. Ma ei pea „tantsima teiste pilli järgi“ ja tegema kõike, mida nad soovivad. Ma ei pea olema kõigest, mis ümberringi toimub, huvitatud.